
MEHED - MA KADESTAN TEID
Kui ma oleksin mees, siis ma oleksin lihtsalt kõige stiilsem mees maailmas. Kas mulle ainult
tundub või meestele on poodides niivõrd palju rohkem lahedat ja maitsekat kraami.
Kaubanduskeskustes on meesteosakonnad kuidagi õhulised ning korrapärased. Tihti pole seal
hingelistki või kui on, siis jalutavad nad ka vaikselt ja rahulikult. Võtavad aega, et ümbritsevat
seedida. Meesteosakond - see on ju puhas paradiis.
Kui ma oleksin mees, siis mul oleks kindlalt habe ja veidi pikemad juuksed. Uskumatu, et ma seda
ütlen, sest lapsena polnud minu meelest habemest midagi jubedamat. Mulle lihtsalt ei mahtunud
pähe, miks meestel karvad näos kasvama peavad ja kuidas keegi seda jõledust ilusaks võiks pidada.
Ja veel oleks mul juuksed. Palju-palju juukseid. Muidugi juhul, kui ma ei kannataks varase
kiilanemise all. Õnneks unistades on mul voli ise otsustada. Seega oleks mul ikka üks korralik
pahmakas karvu peas. Selliseid, mis on karmid ja tihedad ning mis on räsitud ookeanisoolade ja
põletava päikese poolt. No ma unistan, eks.
Mu riidekapis oleks valdavalt pintsakud, kõrgete kaelustega topid, ülikonnad. Mu jalatsid oleksid
igat sorti pruunist nahast kingad ja kõrged poolsaapad. Palju sinisest, beežist ja veel hallist
kangast riideid. Miks mitte sinna vahele mõni särtsakam ese. Suured ja meheliku joonega
vastupidavast tekstiilist ja nahast kotid. Jooned, ruudud, täpid... Issand! Ja milliseid aksessuaare
te vajate? Lips, kui sedagi. Käekell randmel, et look’ile viimane lihv anda. Mingi äge paar
päikseprille või kaabu. Voilá! Miks ma praegu sellele mõeldes klõnksasin? Nagu oleks ma nädalaid
näljas ja kohustatud kirjutama reklaamteksti äsjaavatud pontsikubaarile.
Vahel uitan mööda linnatänavaid. Teinekord eksin vanalinna ja mulle meeldib istuda kohvikus või
jalutada munakividel ning jälgida end ümbritsevat saginat. Kuniks minust kõnnib mööda mõni
hästilõhnastatud ülistiilne meesolevus. Seljas kehakuju rõhutav mantel, sall veidi lohakalt üle õlgade.
Tundub nii lihtne olla mees. Tundub, et nii vähe on vaja, et välja näha jahmatavalt hea. Tunnistan,
et nii mõnigi kord olen selliste isendite pärast seisma jäänud ja tagasi vaatanud. Kuniks
nad nurga taha haihtuvad nagu nad polekski päris. Alles siis märkan taas oma suu sulgeda,
naasen reaalsusesse ning lürbin oma jahtunud kohvi edasi. Ei mingit meiki, ei ohtralt kulinad. Lihtsad
jooned, julged ja sügavad värvid, konkreetsed lõiked. Oh mehed - mehed!
Ma räägin teile, mida ma endale riideid ostes tunnen. Kui ma lähen poodi, et osta endale üks suvine
kleit ja ma ka selle pärast šhoppamismaratoni leida suudan, siis kohe kindlasti pole mul selle
juurde sobivaid kingi, kardigani, jakki, ehteid. Seda listi võiks jätkata. Kuna meikimine on juba nii
ultrakeerulisele tasemele viidud, siis kõige selle kontuurimise ja saja kihi meigi segapudrus olen
mina end kaotanud. Mul on läbi aegade kosmeetikakotis vaid peitepulk, ripsmetušš, kaks erinevat
punakat tooni huulepulka ja põsepuna. Ma ei salga, et naised, kes end iga päev tunde meigivad ja
lokke pähe keeravad ning seeläbi ka alati perfektsed välja näevad, teevad
silmale pai. Ometi ei tundu see nii effortless kui üks stiilne mees.
Ei-ei, ärge saage valesti aru - ma ei taha sugu vahetada. Olen oma nahas õnnelik. Kuid oi mehed,
kuidas ma kadestan neid valikuid, mis teile on antud. Ja kui kuradi head te võite välja näha.