Kui ma oleksin mees, siis mul oleks kindlalt habe ja veidi pikemad juuksed. Uskumatu, et ma seda ütlen, sest lapsena polnud minu meelest habemest midagi jubedamat. Mulle lihtsalt ei mahtunud pähe, miks meestel karvad näos kasvama peavad ja kuidas keegi seda jõledust ilusaks võiks pidada. Ja veel oleks mul juuksed. Palju-palju juukseid. Muidugi juhul, kui ma ei kannataks varase kiilanemise all. Õnneks unistades on mul voli ise otsustada. Seega oleks mul ikka üks korralik pahmakas karvu peas. Selliseid, mis on karmid ja tihedad ning mis on räsitud ookeanisoolade ja põletava päikese poolt. No ma unistan, eks. Mu riidekapis oleks valdavalt pintsakud, kõrgete kaelustega topid, ülikonnad. Mu jalatsid oleksid igat sorti pruunist nahast kingad ja kõrged poolsaapad. Palju sinisest, beežist ja veel hallist kangast riideid. Miks mitte sinna vahele mõni särtsakam ese. Suured ja meheliku joonega vastupidavast tekstiilist ja nahast kotid. Jooned, ruudud, täpid... Issand! Ja milliseid aksessuaare te vajate? Lips, kui sedagi. Käekell randmel, et look’ile viimane lihv anda. Mingi äge paar päikseprille või kaabu. Voilá! Miks ma praegu sellele mõeldes klõnksasin? Nagu oleks ma nädalaid näljas ja kohustatud kirjutama reklaamteksti äsjaavatud pontsikubaarile.

Vahel uitan mööda linnatänavaid. Teinekord eksin vanalinna ja mulle meeldib istuda kohvikus või jalutada munakividel ning jälgida end ümbritsevat saginat. Kuniks minust kõnnib mööda mõni hästilõhnastatud ülistiilne meesolevus. Seljas kehakuju rõhutav mantel, sall veidi lohakalt üle õlgade. Tundub nii lihtne olla mees. Tundub, et nii vähe on vaja, et välja näha jahmatavalt hea. Tunnistan, et nii mõnigi kord olen selliste isendite pärast seisma jäänud ja tagasi vaatanud. Kuniks nad nurga taha haihtuvad nagu nad polekski päris. Alles siis märkan taas oma suu sulgeda, naasen reaalsusesse ning lürbin oma jahtunud kohvi edasi. Ei mingit meiki, ei ohtralt kulinad. Lihtsad jooned, julged ja sügavad värvid, konkreetsed lõiked. Oh mehed - mehed!

Ma räägin teile, mida ma endale riideid ostes tunnen. Kui ma lähen poodi, et osta endale üks suvine kleit ja ma ka selle pärast šhoppamismaratoni leida suudan, siis kohe kindlasti pole mul selle juurde sobivaid kingi, kardigani, jakki, ehteid. Seda listi võiks jätkata. Kuna meikimine on juba nii ultrakeerulisele tasemele viidud, siis kõige selle kontuurimise ja saja kihi meigi segapudrus olen mina end kaotanud. Mul on läbi aegade kosmeetikakotis vaid peitepulk, ripsmetušš, kaks erinevat punakat tooni huulepulka ja põsepuna. Ma ei salga, et naised, kes end iga päev tunde meigivad ja lokke pähe keeravad ning seeläbi ka alati perfektsed välja näevad, teevad silmale pai. Ometi ei tundu see nii effortless kui üks stiilne mees. Ei-ei, ärge saage valesti aru - ma ei taha sugu vahetada. Olen oma nahas õnnelik. Kuid oi mehed, kuidas ma kadestan neid valikuid, mis teile on antud. Ja kui kuradi head te võite välja näha.