MILLEKS MULLE OMA AEG?
Oletame, et sul on päevas üks tund iseendale, siis kuidas sa seda sisustad? Kas lähed trenni, loed raamatut, kohtud oma lähedastega või näpid nutitelefoni?

Tänapäeva ühiskonnas muutub aeg aina väärtuslikumaks, sest mitte ainult kõigil pole pidevalt kiire vaid kõike tuleb hirmus palju ja kähku tarbida. See soodustab inimestes “rattas olemise” tunnet. Hingerohi ehk selle tegemist enda jaoks, mida inimesed armastavad, lükatakse kas paremasse homsesse või jäetakse sootuks tegemata.

 

Suhtlemine on muutunud pinnapealseks, sest inimesed on sõltuvad oma kirevate ekraanidega uutest parimatest sõpradest. Pole enam vahet, kuhu sa lähed. Kõikjal tervitavad sind need samad klaasistunud pilkudega ja kerge astme rühiprobleemidega liigikaaslased. Kohvikutes näed armunud pilkude asemel paari, kes vahelduva eduga Instagramis piltidele laike jagavad või veel hullem - salamisi Tinderdeite kokku lepivad, lootuses, et äkki on kuskil ikkagi keegi parem. Me ei taha inimesi tarbida samal moel nagu me oleme sunnitud sisse ahmima meid ümbritsevat meediat, mis meist üle rullub nagu orkaani poolt liikuma tõugatud hiidlaine. Uskuge mind - me ei taha selle meediakära ja online elu sisse kaotada iseennast.

 

Maast madalast utsitas mu vanaema mind hommikuti kasteheinas ümber maja ringe jooksma. Seda kõike öösärgis ja paljajalu. Ise seisis ta aknal ja ergutas mind takka. See oli alati ja hästi toimiv keha- ja vaimuvirgutus. Ma jooksin treppidest kilgates alla, et kiiremini õue jõuda. Mõned sammud üle libeda muru ja siis jällegi kruusaga kaetud sissesõidutee. Niimoodi ringiratast kordi ja kordi. Päike murult vastu sillerdamas ja öösärk nagu keep tuules lendlemas. Ma olen päris kindel, et nendel hetkedel ma tundsin ennast kõikvõimsa võluri või metsahaldajana. Mitte ükski müür ei olnud liiga kõrge ega padrik liialt tihe. Mitte miski siin ilmas polnud ületamatu. Kas ma leian selle lapsega veel ka täna kontakti? Harvem kui ma sooviks. Neid vanaema õpetusi eluks aga kannan endaga tänini.

 

Hea tervise, nii füüsilise kui ka vaimse, ning edu pant on aeg, kus sa teed midagi enda jaoks. See võib olla mingi kaua edasi lükatud tegevus või näiteks mõni hirmutav otsus. Miks mitte täpselt see, et hakkad jälle rohkem lugema või kord nädalas oma kõige kallimatega kohtuma. Kes teab, ehk jõuad isegi mõistmiseni, et sul on kõik olemas ning rohi on kõige rohelisem siinsamas, su enda jalge all. Kas sa oled täheldanud olukorda, kus sul on stress? Pinge on selline, et pea aurab ja iga viimne kui ajurakk boikoteerib su vajadust asjad tähtajaks tehtud saada? Siis tuleb keegi ja ütleb: “Kuule, lähme teeme tassi kohvi.” või “Homme on ka päev!”. Jah, päriselt, nii ongi. Homme on ka päev ja see tass kohvi sel hetkel võib teha imesid. Hüva nõu andjad, arukad inimesed, on ilmselt selle igiliikuri pealt juba maha astunud, mille katkematul trajektooril sina alles sõidad. Me oleme oma tähtaegade, karjääride, lastekasvatamiste ja online elu virr-varris ära kaotanud enda suurima sõbra - iseenda. Kingi endale aega, sest päeva lõpuks on see sinu elulugu ning sa ei taha, et see oleks mõni koide poolt järatud ja luitunud kirjatükk vaid hullupööra kaasahaarav põnevik, mille igat lehekülge tahaks uuesti lugeda ning mille kirjutamist jätkad sa sõnuseletamatu innukusega. 

Pea meeles, su teose jätk ja lõpp on lahtised. See on sinu aeg ja sinu lugu - tee sellest midagi erilist.

Email again: