MINA, KES MA ARMASTAN AJA LUGU.
Mina olen klahviklõbistaja, kes teadmata ajaks Woochi blogi hõivab. Et püsiks müstika, siis ütleme, et minu nimi on Mirja. 

Nali, see ongi minu pärisnimi. Või kas siiski? Olen oma loomult turbulentne ja tundeline. Seda infot enda kohta sain teada ühest isiksustestist, mida mu kunagine ülemus mul enne tööle asumist teha palus. Ei saa öelda, et see tulemus mind üllatanud oleks. Minu tundelisus väljendus juba varases lapsepõlves, mil iga aiast leitud ja siitilmast lahkunud putukas väärika tseremoonia saatel matta tuli. Võite ise mõelda, et mul olid suveti käed-jalad tööd täis.


Mul on vanust kolmekümne põneva ja sündmusterohke aasta ringi, mille jooksul kujunes minust välja kodumaist disaini armastav kohvisõltlane. Mu lemmikmaterjalid on puit ja nahk. Eriti kui need on erinevates pruuni värvuse varjundites. Nende kahe koosluse ja harmoonilise sümbioosi eest kaaluksin enda hinge kuradile müümist. Enim inspireerivad mind inimesed, loodus, sport ja fotograafia ning samuti meeldib mulle kõigest eelnevalt loetletust kirjutada. Muide seda, et mulle tähtede ritta seadmine mingit ebamaist naudingut pakub, avastasin ma alles hiljaaegu. Nii et edaspidi elan oma mõtisklused ja kirjutama sügelevad näpud teie peal välja.

 

Ma olen Woochi tegemisi distantsilt jälginud juba pikemat aega. Mind paelub selle kella lihtne ja looduslähedane ilu. Tervik, mis on kokku pandud käsitsi, hoole ja armastusega valmistatud ning viimistletud detailidest. Sellest õhkub erilisust. Kui ma esimest sellist isendit enda käes sain hoida ja randmele proovida, siis üllatas mind ennekõike selle kergus. Ma vist armusin. Erinevalt mu esialgsele arvamusele, et see on kell, mida sa ei saa käele nö “unustada”, siis eksisin rängalt. See oli kohe osake minust ning pani mind ennast erilisena tundma. No te ei taha teada kui mitu paari hoolega valitud päikeseprille ma üle maailma erinevatesse vetesse sukeldudes olen kaotanud. Kui asi mulle väga meeldib ja hästi istub, siis on ta automaatselt nii minu oma nagu mu jäsemed, kohatine hullumeelsus või kõõksuv naer.

 

Ja mitte ainult ei paelu mind see imetabane väike ajanäitaja oma stiilipuhtuse, kerguse ja eristuvusega vaid ka sellega, et mulle on ülimalt tähtis aeg ja minu aja lugu. Aeg iseenda arendamiseks, aeg sõpradele näitamiseks, et nad on mulle kallid ja muidugi on omal kohal ka mälestused, mida olen aastatega loonud. Olin eksinud ja võttis päris kaua, et jõuda punkti, kus olen täna. Valisin vabaduse teha oma asja enda äranägemise järgi ja omada enda hetkede üle rohkem kontrolli. Rääkida ja jagada ilmaga teemasid, mis mu meeli erutavad ja südame kiiremini põksuma panevad. Teha seda, mida armastan. Mulle meeldib tsitaat ühe Kanada kirjaniku Robin Sharma sulest:

“Olen alati pidanud vastuoluliseks inimeste ütlust, et nad annaksid ükskõik mida veidikese lisaaja eest, kui samal ajal raiskavad seda kallist aega, mis neil on.”

Annab mõtteainet, eks. Ajast ja selle tähendusest ning vajalikkusest räägin rohkem juba järgmises blogipostituses.

 

Email again: